17-aastane diagonaalründaja Carmel Vares, kes alustas võrkpallitreeningutega Duo spordiklubis, esindab algaval hooajal Prantsusmaa tippklubi Racing Club de Cannes’i.
Suve hakul Hõbeliigas naiste koondisesse murdnud ja elu esimese välislepingu allkirjastanud Vares veetis viimased kaks hooaega Andrei Ojametsa käe all Audentese Spordigümnaasium/Noortekoondise naiskonnas ning kerkis selle ajaga võistkonna üheks rünnakuliidriks. Vaatasime Carmeliga tagasi Duos ja teistes võistkondades veedetud ajale ning arutasime ka tulevikuplaane.
Carmel, kuidas sa võrkpallini jõudsid?
Alguses oli mul plaan, et lähen korvpalli, aga kuna isa Veljo Vares on korvpalli mänginud, siis ta väga ei tahtnud mind selle ala peale suunata ja valisime võrkpalli, sest ma olin hästi pikk.
See, et su isa on endine korvpallur, oli siis pigem veidi negatiivne faktor, miks mitte korvpalliga alustada?
Mitte negatiivne, aga isa arvates ei ole see eriti tüdrukute ala ja tahtis, et ma pigem võrkpalli mängiks.
Kui kaua sa nüüdseks võrkpalli mänginud oled?
Umbes neli-viis aastat.
Mis sind võrkpalli juures paelub?
Mulle meeldib väga meeskonnamäng – tiimikaaslaste omamine ja kõik muu meeskondliku tegevuse juures.
Kuidas sa ennast võrkpallurina kirjeldaksid?
Ma arvan, et ma võtan üsna julgeid otsuseid vastu. See ei ole alati nii, näiteks tähtsatel hetkedel vahepeal ka kardan julgeid otsuseid teha, aga ma arvan, et ma võin öelda, et olen julge.
Mida sa oma tugevusteks pead?
Ma arvan, et rünnakut, kuna ma olen pikk ja jõudu ka on. Sellegipoolest on vaja veel hästi palju vaeva näha, et üldse end heaks ründajaks nimetada.
Mis sa arvad, mis on su kõige nõrgem element hetkel?
Kindlasti serv. Ma ei ole siiamaani leidnud seda õiget ja stabiilset enda servi, nii et tahan selle kallal hästi palju vaeva näha.
Kelle käe all sa siiani treeninud oled?
Alustan algusest – minu esimene treener oli Jaanika Jakobson, siis oli Liina Kais, noortekoondises oli Raigo Tatrik ja nüüd olen kaks aastat olnud Andrei Ojametsa käe all.
Mida on treenerid sulle andnud?
Jaanika on mind kindlasti hästi palju mentaalselt aidanud. Ta on mind palju just käitumise ja hoiaku poole pealt arendanud – kui ma olen platsil ebameeldiv või nõme olnud, siis ta on mulle alati rahulikult selgitanud, miks ei ole selline käitumine vastuvõetav või lugupidav teiste suhtes. Liina on ka väga abivalmis ja toetav treener, aga Andrei on mind mänguliselt palju arendanud, õpetanud, kuidas mängus stabiilsust leida ja rahulikuks jääda. Ta on mulle andnud nippe, kuidas platsil paremini tegutseda.
Millal sa võtsid endale sihiks professionaalseks sportlaseks hakata?
Kui sain kaks aastat tagasi kutse Audentesesse. Siis ma olin kindel, et tahan saada mängijaks, sest läksingi sinna võrkpallile keskenduma.
Sõlmisid suve hakul elu esimese profilepingu. Kuhu sa mängima suundud?
Lähen esialgu kaheks aastaks mängima Prantsusmaa esiliigasse Racing Club de Cannes’i võistkonda.
Kuidas see võimalus avanes?
Olin suve alguses naiste koondise juures ja koondise peatreener Alessandro Orefice pakkus mulle selle variandi välja. Küsis, kas ma ise oleksin huvitatud ja kui vastus oli jah, leidis mulle Cannes’i klubi.
Kui kaua sa enne pakkumise vastu võtmist seda kaalusid?
Väga ei olnud seal midagi mõelda. Rääkisime juba ammu vanematega, et mida varem välismaale mängima minna, seda parem on. Kui ma tahan profiks saada, siis on riski võtmine ja varakult piiri taha minemine seda väärt ehk väga ei olnud midagi kaaluda.
Sa oled alles 17-aastane. Kas sul on mõni hirm ka esimese välishooaja ees?
Ma ei ütleks, et hirme on, pigem olen ärevil ja loodan, et kõik läheb hästi ja ei tule mingeid suuremaid takistusi. Ma ei ütleks, jah, et hirm on, pigem ootan väga ja rõõmuga.
Mida sa tead oma tulevase võistkonna kohta?
Eriti palju ei tea. Tiimikaaslastest ei tea ma midagi, treenerist tean nii palju, et ta on sarnaselt koondise peatreenerile itaallane ja Orefice sõber, aga rohkem mul informatsiooni pole.
Kas sul oli peale Prantsusmaa ka teisi pakkumisi?
Ei olnud. Orefice tahtis mind saata kindla käe alla ja tuttavasse seltskonda, et ka tema saaks hooaja sees infot, kuidas mul läinud on.
Lõpetasid kevadel Audentese spordigümaasiumis 10. klassi. Kuidas on lood Prantsusmaal hariduse omandamisega?
Hakkan õppima Audentese e-gümnaasiumis. Jah, see käis läbi, et mis koolist saab, sest ilmselgelt ma ei hakka omandama nii palju teadmisi, kui koolis kohapeal saaks, aga me leidsime perega, et see on vajalik ohverdus. Põhiasjad saan ikkagi e-gümnaasiumis selgeks ja siis vaatame edasi.
Mis isiklike eesmärkidega sa Prantsusmaale sõidad?
Tahan seal kindlasti tippmängijaks sirguda ja hakkan palju vaeva nägema enda mängu ja oskuste kallal.
Kas sa juba tead, milline roll sul võistkonnas olema hakkab?
Esiliiga võistkonnas pean kindlasti koha eest platsil võitlema hakkama, esialgu olen seal teine diagonaal. Samal ajal mängin ka Prantsusmaa kolmandas liigas, seal olen põhidiagonaal. Ei ole nii, et lähen alguses pingile istuma, vaid saan kohe algusest peale kindlasti mängida.
Milline su igapäevaelu välja nägema hakkab?
Minu teada teeme kaks korda päevas trenni, üks on pallitrenn ja üks jõusaalitrenn. Nädala lõikes jaotatakse treenimine võrdselt ära kahe võistkonna vahel ehk pooled trennid teen esiliiga, pooled kolmanda liiga tiimiga. Ilmselt siis hommikul ja õhtul käin trennis ning päeval õpin.
Said sel suvel kaasa lüüa naiste koondise tegemistes ja teenisid sõprusmängudes ka mänguaega. Mida koondisesse kuulumine sulle andis?
Andis julgust juurde, sest sain ikkagi esimest korda koondise eest platsile minna ja mängu sekkumine nõuab omaette oskusi. Hakkasin ka julgeid otsuseid tegema, et kohe mängu minnes esimest palli täiega lüüa ja mitte karta.
Kes on sulle võrkpallis eeskujuks?
Mul otseselt ei olegi eeskuju. Pigem jälgin vahel niisama mänge, aga otsest eeskuju pole.
Mis on su eredaimad võrkpallialased mälestused?
Kindlasti omavanuste koondisega välismaal võistlemine, näiteks Euroopa meistrivõistluste valikturniirid. Ägeda kogemuse sain ka nüüd naiste koondisega sõprusmängudest. Samas ka noortega näiteks Balti karika võitmine oli äge.
Oled sa endale võrkpallurina juba ka pikemaajalised sihid seadnud? Näiteks unistuste liiga, kus kindlasti mängida tahaks?
Siht on jõuda nii kõrgele kui võimalik. Tahaksin võrkpallurina ühel päeval elatist teenida ja kõrgel tasemel mängida. Unistuste liigat mul pole, tahaksin esmalt end Prantsusmaal näidata ja siis edasi vaadata.
